Ajalugu

1397.   Esimene säilinud mainimine. EWERD WARENDORP müüs oma majavalduse Suure Rannavärava juures. Juba siis oli maja pika küljega tänava poole ning selle parempoolses otsas kangialune värav pääsuks õuele. Warendorp oli laenanud raha Kanuti gildidlt ja Pühavaimu seegilt, tõenäoliselt senise puitehitise asendamiseks kivihoonega.

1415. Omanikuks sai laevnik KERKOUWE.

1433. Tulekahju linnas. Maja sai tõenäoliselt kannatada. Pärast seda toimunud ehitustööde käigus sai majavaldus oma tänini säilinud kolmeosalise põhiplaani: vasakul suur kolmnurkviiluga elamu kerisahjuga keldris; ühe akna laiune ait majast paremal; kolmandaks väravaavaga kangialune. XV sajandi säilinud ehitusdetailidest on kunstipäraseim gooti stiilis raidkivist aknapiilar õuepoolses peretoas.

1439. Eelmise omaniku lesega abiellunud kaupmees ANDREAS HOLTWISCH võttis endale kohustuse hoolitseda viie lapse eest naise eelmisest abielust kuni täisealiseks saamiseni. Kumbki tütar pidi abielludes saama peale raha ka pruudivoodi ja kaks kaalumarka (416 gr) ehteid.

1456. HINRIK  SPORMAKER (kannusetegija) saab majaomanikuks. Temale järgnevad omanikena peamiselt kaupmehed, kelle hulgas on   mitu Suurgildi vanemat, raehärrat ja bürgermeister.

1535. Peretütre CATHARINA kosinud HANS HUDDE laseb teha majas uuendustöid  hilisgooti vaimus. Teise korruse peretoas on kaksikaknas linnamüüri poole kivist väänelsammas tema ruunitähtedest peremärgi ja initsiaalidega „H:H:”

1611. Maja ja õu said kaupmees   PETER REIMERSile. Tema teine naine APOLLONIA elas kauem kui kaks abikaasat.

1655- APOLLONIA   ja tema lapsed loovutasid maja perepojale, Pühavaimu eesti koguduse pastorile, PETRUS KOCHile. Too  abiellus Pühavaimu pastor Salemanni tütre ELISABETHiga, kes suri 1702. a.

1702. Lese väimehe võlgade tõttu läks maja oksjonile ja selle ostis raehärra AREND VON MINDEN. Too oli asunud Tallinna Lüübekist, sai siin 1696 raehärraks ja suri koos naisega 1710. a. katku. Maja sai nende pojale CHRISTIAN VON MINDENile. Ta abiellus dr. med Tobias Enizeli tütre DOROTHEA AMALIAga.

1737. Põhjasõja järgsel vaesel ajal laokile jäänud maja sai uue omaniku, kellega majal polnud õnne, HINRICH HÖPPENER. Mehe surres 1742 panid tema alaealiste laste vöörmündrid maja oksjonile. Ostjaks osutus kaupmees, vaeslaste kohtu sekretär NICOLAUS HETLING.

1762. Eelmise laste vöörmündrid loovutasid maja kaupmees GOTTHARD FELSBERGile, kes oli Suurgildi vanem. Tema või järgmine omanik laskis majas teha kaüpitaalremondi.

1781. Felsbergi leselt ostis maja edukas kaupmees.CHRISTIAN FRIEDRICH HIPPIUS (+1824), kes sai 1797 raehärraks ja 1811 bürgermeistriks. Ta oli abielus Hageri pastori Wilckeni tütre ANNA MARGARETAga.

Hetlingi või Hippiuse ajal uuendati palkidest vahelaed, uksed-aknad ja katus.Maja sai ka uue, praeguseni säilinud paraadtrepi, mille rinnatis on rokokoostiilis. Sellest ehitusjärgust on alles ka rokokoouksi ja üks „luigekaelfrontooniga” seinakapp. Arvatavasti tegi nõudlikumad puutööd tislerist naabrimees Johan Christian Brockman, kes elas Pika tänava 64. majas. Esimese korruse peretoas on säilinud maalingud  laetaladel. Taimeväätide maalimisviis on kooskõlas !760.-1780. aastatega..

1825. Bürgermeister Hippiuse tütre Dorothea Margareta Elisabeth Hippiuse majaomanikuks saamise aastal joonistasid Tallinna Inseneride Komando liikmed ka Pika tänava majade fassaadide kujunduse. Sellelt me näeme, et elamu oli veel toona säilitanud saehambulise kolmnurkviilu, väike aidahoone oli juba kohandatud eluruumideks, nagu ka kangialuse pealne.

1851. Mõjukas kaupmees ERNST CARL FRIEDRICH BAETGE, kes ühtlasi tegutses Hannoveri kuningriigi konsulina ja sai hiljem Tallinna bürgermeistriks, võttis majavalduse üle ja asus seda moderniseerima. Kahjuks pole säilinud projekt, mille järgi toimusid uuendused hilisklassitsistlikus stiilis. Kolmnurkviil lammutati, tänavapoolne külg sai korrapärased aknaread, mida ääristab reljeefne krohvraamistus. Kõige rikkalikumalt on kujundatud katuseääre alune krohvkarniis. Vaatamata ühtlustamispüüdele on lintfassaadi taga aimatav keskaegse algupäraga kolmeosalisus. Toonane fassaadikujundus on säilinud tänini.

1895  Eelmise valdaja poeg EDUARD BAETGE võttis maja üle.

1929. Tema tütred ELLINOR ARMSEN  ja ERNA KÖRBER müüsid peatselt maja,. mis sestpeale võeti kasutusele büroohoonena.

1992. Enne omandireformi asus majades Pikk 66 ja 68 kirjastus „BIT”. Pärast „Biti” väljakolimist jäi 66. maja tühjaks ning anti linna poolt Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Konstantinoopoli harule..

2011. Pärast järjekordset omanikuvahetust maja renoveeriti hotelliks.